Peod mis toimuvad väljaspool hooaega, ehk siis suve, on alati sellised veidi erilised. Võib-olla on selles süüdi see, et sellisel ajal neid pidusid just palju pole ja sellepärast ootame neid veidi enam või miski muu. Ei tea. Igatahes sadas sellel päeval maha tohutu hulk lund mis muutis kogu selle päeva abiellujate jaoks kindlasti väga eriliseks ja meeldejäävaks.

Meile jääb sellest õhtust aga meelde kaks asja. Esiteks äärmiselt soe ja vastuvõtlik publik. Vaevalt saime avalooga ühele poole kui vaatasime, et lauas istujaid nagu polekski. Kõik vihtusid tantsida ja sellest saime ka meie veel lisa hoogu. Ja nii kestis see kuni peo lõpuni.

Teiseks aga jääb meelde see, et esmakordselt meie karjääri jooksul saime me osaliseks sellisele romantilisele sündmusele nagu seda on abieluettepaneku tegemine. Ja kõik see toimus nii loomulikult. Ühele hetkel tuli üks meesterahvas ja palus võimalust meie mikrofoni paar sõna öelda. Loomulikult lubasime me seda. Selle asemel, et rääkida hakkas ta aga laulma "Hetke vaid mõni mälestus kestab kuid on neid mida minna ei lasta...". Võtsime siis viisisabast kinni ja hakkasime kaasa mängima. Samal ajal kui meie siis mängisime kutsus ta oma tulevase enda juurde ja teinud paar tiiru tantsu laskus ühele põlvele. Oh, milline romantika! Loomulikult oli vastus positiivne  ja kõigil pärast seda veel rõõmsam tuju.

Igal juhul korvasid need kaks asja meie jaoks pika kojusõidu vaeva, sest Tartusse sõit kestis tänu ilmataadi riugastele tavapärase 2,5h asemel tervelt tunni võrra kauem.